Kella iga elemendi, millel te seda loete, leiutas keegi kuskil põhjusel, millel polnud tavaliselt midagi pistmist sellega, mis sellest sai.
Kairo andis meile selle päeva. Egiptuse astronoomid jagasid taeva 36 täherühmaks - dekaanideks - ja kasutasid neid öökellana: kaksteist oli näha terve öö jooksul, nii et öö sai kaksteist tundi ja päev kaksteist. Siit tulebki 24-tunnine tööpäev ja seda pole kunagi muudetud. Sama süsteem andis 365-päevase tsiviilaasta, mida Egiptus siis keeldus hüppepäeva andmast, nii et selle kalender rändas aastaaegade vahel tagurpidi ja kulus 1460 aastat, et ümber seada.
Ateena andis meile masina. 1901. aastal laevahukust välja tõmmatud Antikythera mehhanism, mis tunnistati 1902. aastal käigukastiga seadmeks, ehitati umbes 150–100 eKr. See ennustas varjutusi, jälgis Kuu ebakorrapärast liikumist, näitas planeete ja loendas olümpiatsüklit. Midagi võrreldavat keerukust ei ilmnenud 1400 aasta jooksul.
Rooma andis meile kalendri. 1582. aastal kustutas Gregorius XIII kümme päeva ja, mis veelgi olulisem, fikseeris liigaasta reegli: jagub neljaga, välja arvatud sajandid, välja arvatud juhul, kui jagub neljasajaga. See reegel töötab vaikselt kõigis Maa seadmetes.
Chicago andis meile ajavööndi. Enne 18. novembrit 1883 kestis Põhja-Ameerika umbes kolmsada kohalikku päikeseaega. Raudtee lihtsalt kehtestas kontinendile neli tsooni, ilma ühegi valitsuse käest küsimata. Chicago kellad keerati üheksa minutit ja kolmkümmend kaks sekundit tagasi ning linnas oli pärastlõunal kaks korda keskpäev.
London andis meile nulli. 1884. aastal leppisid kakskümmend kuus riiki kokku, et nullpikkuskraad läbib Greenwichi õhulise transiidiringi. Iga Maa ajavööndit mõõdetakse sellelt joonelt - mis, nagu GPS hiljem näitas, on umbes 102 meetri kaugusel tänapäevase võrdlusmeridiaanist.
Pariis andis meile meetri, mõõtes revolutsiooni ja sõja kaudu Dunkerquest Barcelonani ulatuva meridiaani kaare. Seejärel keeldus see seaduses sõna "Greenwich" ütlemast kuni 1978. aastani.
Auckland andis meile päevavalguse säästmise paberi kujul, mille 1895. aastal Wellingtoni filosoofiaseltsile luges entomoloog, kes soovis ööliblikate püüdmiseks rohkem õhtuvalgust. Tema üle naerdi.
Berliin andis meile suveaja sellisel kujul, nagu see tegelikult juhtus: 30. aprilli 1916. aasta korraldus päästa sõja ajal sütt. Kuue nädala jooksul olid selle kopeerinud tosin riiki, sealhulgas mitu Saksamaaga sõdivat riiki.
Kopenhaagen kinkis meile kõige ambitsioonikama kella, mille üks inimene eales ehitas – Jens Olseni Verdensur, kaksteist liigutust, 15 448 osa, keritakse käsitsi igal nädalal, käiguga, mis teeb ühe pöörde iga 25 753 aasta järel.
Zürich andis meile kõige distsiplineerituima kella: jaamakella, mille sekundiosuti on tahtlikult vale 58,5 sekundit igast 60-st, saabudes varakult ja oodates, et see saaks täpselt õigel hetkel, mis oluline on.