Kella iga elemendi, millel te seda loete, leiutas keegi kuskil põhjusel, millel polnud tavaliselt midagi pistmist sellega, mis sellest sai.
Kairo andis meile selle päeva. Egiptuse astronoomid jagasid taeva 36 täherühmaks - dekaanideks - ja kasutasid neid öökellana: kaksteist oli näha terve öö jooksul, nii et öö sai kaksteist tundi ja päev kaksteist. Siit tulebki 24-tunnine tööpäev ja seda pole kunagi muudetud. Sama süsteem andis 365-päevase tsiviilaasta, mida Egiptus siis keeldus hüppepäeva andmast, nii et selle kalender rändas aastaaegade vahel tagurpidi ja kulus umbes 1460 aastat, enne kui see langes taas kokku Siiriuse tõusuga.
Ateena hoiab masinat. 1901. aastal laevahukust välja tõmmatud Antikythera mehhanism, mis tunnistati 1902. aastal käigukastiga seadmeks, ehitati umbes 150–100 eKr. See ennustas varjutusi, jälgis Kuu ebakorrapärast liikumist, näitas planeete ja loendas olümpiatsüklit. Midagi võrreldavat keerukust ei ilmnenud 1400 aasta jooksul.
Rooma andis meile kalendri. 1582. aastal kustutas Gregorius XIII kümme päeva ja, mis veelgi olulisem, fikseeris liigaasta reegli: jagub neljaga, välja arvatud sajandid, välja arvatud juhul, kui jagub neljasajaga. See reegel töötab vaikselt kõigis Maa seadmetes.
Chicago andis meile ajavööndi. Enne 18. novembrit 1883 kestis Põhja-Ameerika umbes kolmsada kohalikku päikeseaega. Raudteed lihtsalt kehtestasid kontinendile viis vööndit (Ühendriikides neli), ilma ühegi valitsuse käest küsimata. Chicago kellad keerati üheksa minutit ja kolmkümmend kaks sekundit tagasi ning linnas oli sel päeval kaks korda keskpäev.
London andis meile nulli. 1884. aastal hääletasid 25 riigi delegaadid, et nullpikkuskraad kulgeks läbi Greenwichi õhulise transiidiringi. Iga Maa ajavööndit mõõdetakse sellelt joonelt - mis, nagu GPS hiljem näitas, on umbes 102 meetri kaugusel tänapäevase võrdlusmeridiaanist.
Pariis andis meile meetri, mõõtes keset revolutsiooni ja sõda Dunkerquest Barcelonani ulatuva meridiaanikaare. Sõna "Greenwich" hoidis see seejärel oma ajaseadusest täiesti eemal: alates 1911. aastast oli seaduslik aeg "Pariisi keskmine aeg, 9 minutit ja 21 sekundit hilisemaks nihutatud", kuni UTC selle sõnastuse 1978. aastal asendas.
Wellington andis meile päevavalguse säästmise paberi kujul, mille 1895. aastal Wellingtoni filosoofiaühingule luges entomoloog, kes soovis ööliblikate püüdmiseks rohkem õhtuvalgust. Tema üle naerdi.
Berliin andis meile suveaja sellisel kujul, nagu see tegelikult rakendus: 6. aprillil 1916 välja antud määrus, mis jõustus 30. aprillil, et sõja ajal sütt säästa. Kahe kuu jooksul oli suurem osa Euroopast selle üle võtnud, sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Portugal, kes kõik sõdisid Saksamaaga.
Kopenhaagen kinkis meile kõige ambitsioonikama kella, mille on kunagi kujundanud üks inimene – Jens Olseni Verdensur, 12 liigutust, 15 448 osa, mida keritakse käsitsi igal nädalal, käiguga, mis teeb ühe pöörde iga 25 753 aasta järel.
Zürich andis meile kõige distsiplineerituima kella: jaamakella, mille sekundiosuti on tahtlikult vale 58,5 sekundit igast 60-st, saabudes varakult ja oodates, et see saaks täpselt õigel hetkel, mis oluline on.