Berlin

Kas teadsite?

Berliin liigutas kella ja kuue nädala jooksul kopeeris pool maailma selle

Saksamaal küpsetatakse iga päev 550–600 tonni döneri liha.

Tööstuse käive on ligikaudu 2,5–3,5 miljardit eurot aastas ja see annab tööd umbes 60 000 inimesele. Saksamaal on umbes 16 000 döneri müügipunkti, millest ainuüksi Berliinis on kuskil 1000 kuni 1500 — rohkem kui üheski teises linnas, mis on kohane, sest asi leiutati siin.

Mitte liha. Vertikaalne spit on Ottomani; tehnika ulatub tagasi üheksateistkümnendasse sajandisse, mil Kastamonu kokk keeras väidetavalt traditsioonilise horisontaalse süli püsti. See, mis Berliinis leiutati, oli leiva sisse panemine ja kellelegi kiire andmine.

Tavalised kontokrediidid Kadir Nurman, sündinud Istanbulis umbes 1933. aastal, kes kolis 1960. aastal Gastarbeiteriks Stuttgarti ja 1966. aastal Lääne-Berliini. Ta märkas, et Saksa töölistel polnud peaaegu üldse aega maha istuda ja süüa. Aastal 1972 rajas ta Bahnhofi loomaaia vastas boksi, kus müüdi kebabiliha vormileivas sibula ja vähese salatiga – ilma kastmeta.

Ta ei patenteerinud seda kunagi.

Samuti ei väitnud ta seda kunagi päriselt. Leiutajaks olemise kohta küsides ütles ta saksa keeles, et võib-olla on seda ka keegi teine ​​kuskil varjatud nurgas teinud, aga keegi ei märganud — tema kaudu sai kebab tuntuks. Teised väidavad seda: Mehmet Aygün ütleb, et 1971, Oranienstraße; Nevzat Salim ütleb, et 1969, Reutlingenis. Türgi Döneri tootjate assotsiatsioon Euroopas andis Nurmanile elutööpreemia 2011. aastal. Ta suri Berliinis 2013. aastal.

Tänapäeval müüakse dönerit Vietnamis tüüpilise Saksa tudengitoiduna.

Kell: Berliinis on selleks eelnev vorm.

30. aprillil 1916 söe säästmiseks sõjaajal panid Saksamaa ja Austria esimeste riikidena maailmas, kes lükkasid suveks kellad ettepoole. Umbes kuue nädala jooksul oli käskkirja kopeerinud tosin riiki – sealhulgas mitu riiki, kes sel ajal Saksamaaga sõdisid.

Idee ise ei olnud saksakeelne. Selle pakkus Wellingtonis 1895. aastal välja entomoloog, kelle üle naerdi, ja Londonis 1907. aastal ehitusmees, kes suri enne selle vastuvõtmist. Saksamaa lihtsalt rakendas seda ja maailm võttis selle vastu ega küsinud enam, kust see tuli.

Linn, mis on nüüdseks kaks korda tootnud midagi, mida kogu maailm on omaks võtnud, ja kaks korda ei suutnud oma nime peal hoida.

6. aprillil 1916 võttis Saksamaa Föderaalnõukogu vastu korralduse. 30. aprilli 1916 öösel kell 11 nihkusid kellad kogu Saksa impeeriumis ühe tunni võrra edasi ja jäid ettepoole kuni oktoobrini.

Põhjendus oli süsi. Euroopas oli sõda ja lisatund õhtust päevavalgust tähendas tunni võrra vähem kunstlikku valgustust, mis tähendas, et kodudes põletati vähem sütt ja see oli sõjategevuseks rohkem kättesaadav. See oli maailma esimene üleriigiline suveaeg.

See, mis edasi juhtus, on osa, millega tasub istuda.

Kohe järgnes Austria-Ungari. Suurbritannia võttis selle vastu kolm nädalat hiljem, 21. mail 1916. Prantsusmaa järgnes 14. juunil. Seejärel Belgia, Taani, Itaalia, Luksemburg, Holland, Norra, Portugal, Rootsi, Türgi, Tasmaania, Nova Scotia ja Manitoba.

Umbes kuue nädala jooksul olid kümmekond riiki – sealhulgas mitmed, kes olid aktiivselt Saksamaaga sõjas ja mitmed üritasid sellest väga eemale hoida – kopeerinud Saksa halduskorralduse kellaaja kohta.

Kibe detail kuulub Suurbritanniale. Ehitaja nimega William Willett oli täpselt selle nimel kampaaniat teinud alates 1907. aastast, mil ta avaldas brošüüri nimega Päevavalguse raiskamine. Parlament keeldus temast üheksa aastat. Ta suri 1915. aastal. Järgmisel aastal võttis Suurbritannia tema idee vastu – kolm nädalat pärast seda, kui vaenlane seda esimest korda tegi.

Kell: iga kellakeeramine Maal tuleneb sellest 1916. aasta kivisöe tellimusest. Ligikaudu kolmandik maailma riikidest teeb seda ikka veel kaks korda aastas, nihutades sadade miljonite inimeste graafikuid ühe tunni, kaks korda aastas igaveseks.

Saksamaa ise loobus sellest 1919. aastal. Ameerika Ühendriigid võtsid selle vastu 1918. aastal ja tunnistasid selle kehtetuks 1919. aastal, peamiselt seetõttu, et farmerid seda vihkasid – nende lehmad olid päikeseajal ja nendega ei konsulteeritud.

Ja vaidlust pole tegelikult kunagi lahendatud. Türkiye lõpetas kellade vahetamise 2016. aastal. Brasiilia 2019. aastal. Mehhiko 2022. aastal. Euroopa Liit hääletas selle tava kaotamise poolt, kuid ei suutnud aastaid kokku leppida, millega seda asendada – nii et Berliin, kes seda kõike alustas, paneb endiselt igal märtsil kellasid ettepoole.

Aastane päevavalgus