Ajavöönd on kompromiss. Päike on igas Maa paigas erineval hetkel otse pea kohal ja ükski kell ei suutnud seda kunagi jälgida, nii et maailm nõustus ümardama.
Enamik linnu ümardub mõne minuti võrra ja keegi ei märka. Mõned linnad liiguvad rohkem kui tunni võrra – ja kui sa seda tead, näed seda tänaval.
Madrid on selle saidi suurim nihe. Hispaania võttis Greenwichi aja järgi 1901. aastal, mida tema geograafia nõuab; Mandri-Hispaania rivistub Suurbritannia, Portugali ja Marokoga. Seejärel 16. märtsil 1940 liikusid kellad Natsi-Saksamaa järgi tunni võrra edasi ja neid ei lükatud kunagi tagasi. Madrid jookseb nüüd talvel umbes 75 minutit oma päikesest ja suvel umbes kaks tundi ees. Hispaanlased söövad lõunat kell 14.00 ja õhtusööki kell 21.00 – aga päikese vastu mõõdetuna on see kell 13.00 ja 20.00, täpselt siis, kui ülejäänud Euroopa sööb.
Kuala Lumpur ja Singapore on lähedal, umbes 73 ja 65 minutiga, ning nad jõudsid sinna koos. 31. detsembril 1981 kell 23.30 nihutas Malaisia poolsaare Malaisia poole tunni võrra edasi, et kaotada ajavahe Sabahi ja Sarawakiga. Singapur järgnes järgmisel päeval. Singapur asub peaaegu täpselt ekvaatoril, kus päike peaks tõusma kell kuus ja loojuma kell kuus, igaveseks – selle asemel tõuseb päike seitsme paiku ja loojub seitsme paiku.
Istanbul on kell 64 minutit ja jõudis sinna teist marsruuti: Türkiye kaotas 2016. aastal suveaja ja määras riigi alaliselt UTC+3, 45. meridiaani jaoks ehitatud tsooni. Detsembri lõpus saabub Istanbuli päikesetõus alles poole üheksa paiku.
Buenos Aires on kell 54 minutit ja efekt on kuulus, ilma et seda mõistaks. Argentina kasutab UTC-3; geograafiliselt kuulub see UTC−4. Õhtuvalgus põleb absurdselt hilja, õhtusöök algab kell kümme, restoranid täituvad kell üksteist. Buenos Aires ei ole temperamendilt hiline linn. See on aritmeetika järgi hiline linn.
Lagos on 46 minutit, Baku 40, Soul ja Karachi kumbki 32, Hongkong 23, Toronto 18.
Neid ühendab see, et mitte ühtegi neist nihketest ei loonud astronoom. Madridi sõna tuli diplomaatilisest žestist. Singapuri oma tulenes teises riigis tehtud otsusest. Souli oma on sajandi jooksul toimunud kuue kellakeeramise jääk, millest ühelgi polnud taevaga mingit pistmist.
Teheran on äärmuslik näitaja, mis tõestab asja. Iraan keeldus ümardamisest: ta kasutab UTC+3:30, ühte vähestest pooletunnistest tsoonidest maailmas, mis on valitud nii, et rahvusmeridiaan maandub peaaegu täpselt puhtale nihkele. Teherani kell on mõne minuti kaugusel tema enda päikesekeskpäevast – ja ajab kõigi teiste ajastamistarkvara püsivalt segadusse.