Tagasi kõigi kogude juurde

Mandri juhtimine ühe kellaga

Mõned riigid on piisavalt laiad, et päike tõuseb nende kahest otsast tundide vahega. Igaüks neist on pidanud otsustama, kas kell järgib taevast või riiki. Nad ei otsustanud kõik ühtemoodi.

Peking – Hiina laius on umbes 5000 kilomeetrit, hõlmates viit geograafilist ajavööndit umbes 73° kuni 135° idas. 1918. aastal pakkus Hiina Vabariigi keskobservatoorium välja täpselt viis vööndit, mis hiljem ametlikuks muudeti: Kunlun UTC+5:30, Sinkiang–Tiibet UTC+6, Kansu–Szechwan UTC+7, Chungyuan UTC+8 ja Changpai UTC+8:30. 1949. aastal kaotati kõik viis ja riik pandi ühele kellale: Pekingi aeg, UTC+8. Mõju on kõige nähtavam kaugel läänes, kus Kashgaris tõuseb kesktalvine päike ametliku kella järgi alles kümne paiku hommikul. Praktikas kasutatakse seal igapäevaelus laialdaselt teist mitteametlikku aega – Xinjiangi või Ürümqi aega, mis on Pekingist kaks tundi tagapool – ja rahvusvaheline ajavööndite andmebaas sisaldab selle kohta kirjet.

Delhi – India tegi sama valiku samal põhjusel: rahvuslik ühtekuuluvus. India standardaeg fikseeriti 1. septembril 1947 kell UTC+5:30, arvutatuna ühe meridiaani järgi 82°30′ idapikkust. Geograafiliselt ulatub India peaaegu 30 pikkuskraadini, millest piisab kahe tsooni jaoks. India idaservas tõuseb päike peaaegu kaks tundi varem kui lääneservas ning Assamis võib talvine päikeseloojang jõuda poole viie paiku päeval, samal ajal kui tööpäev jätkub. Assami teeaiad on mitteametlikul Tea Garden Time-il vaikselt tund aega riigist ees jooksnud alates Briti ajast ja teevad seda siiani.

Moskva — Venemaa läks teist teed ja säilitas üksteist ajavööndit, rohkem kui ükski teine riik peale Prantsusmaa, kelle arv tuleb meretagustest aladest. Kuid see tsentraliseeriti teistmoodi: suurema osa eelmisest sajandist avaldati Nõukogude ja Venemaa raudteede sõiduplaanid Moskva aja järgi kogu võrgu ulatuses, nii et Kaug-Idas pardale tulnud reisija luges aknast välja väljumisaega, millel polnud seost päikesega.

Melbourne – Austraalia on vastunäide ja see on õpetlik. Kuna suveaeg on pigem osariigi kui föderaalne, muutub Austraalia kolm ametlikku ajavööndit viieks kuueks kuuks aastas, sealhulgas kaks eraldi pooletunnist nihet. Keegi ei kavandanud seda. Iga jurisdiktsioon vastas küsimusele eraldi ja sellise kujuga vastused andsid. See ulatub isegi üksikutesse linnadesse: Uus-Lõuna-Walesis asuv Broken Hill järgib Lõuna-Austraalia aega.

Kuala Lumpur – Malaisia silmitsi sama probleemi väiksema versiooniga, poolsaare ja Ida-Malaisia vahel kulgeva pooletunnise õmblusega, ning sulges selle 1981. aasta viimase kolmekümne minuti jooksul.

Need viis teevad argumendi nii selgelt kui võimalik. Kell võib olla täpne või seda saab jagada. Piisavalt suures riigis ei saa see olla mõlemat – ja iga neist valitsustest on pidanud valima, kummast loobuda.

AD