Kohalik aeg praegu: Kairo

Päevavalgus aasta jooksul: Kairo

Kas teadsite?

Egiptus leiutas 24-tunnise päeva, siis lasi selle kalendril 1460 aastat rännata

Egiptus jagab iga päev laias laastus 250–270 miljonit pätsi subsideeritud leiba.

Õigus on viis pätsi inimese kohta päevas, mis tõmmatakse valitsuse kiipkaardile, ja see jõuab umbes kahe kolmandikuni elanikkonnast – 66–70 miljoni inimeseni.

Leib on aish baladi ja sõna loeb. Enamikus araabia keelt kõnelevates riikides on leib khobz. Egiptuse araabia keeles on see _aish_, mis tähendab "elu".

Majandus on erakordne. Alates 1989. aastast kuni 2024. aasta juunini oli subsideeritud pätsi hind viis piastrit — umbes kümnendik USA sendist. Kolmkümmend viis aastat ilma korrigeerimiseta, devalveerimise, sõdade ja ülemaailmsete teraviljašokkide kaudu. Kui see lõpuks tõusis, läks see kahekümnele piastrile, jättes abisaajatele endiselt maksma umbes 16% pätsi tootmise maksumusest; riik katab ülejäänud 84%.

Ainuüksi leivaprogrammi raames tarbitakse umbes 9 miljonit tonni nisu aastas – umbes 3,5 miljonit on kodus kasvatatud ja 5,5 miljonit imporditud, mis on suur osa sellest, miks Egiptus on sageli maailma suurim nisu importija. 2024/25 eelarves eraldati sellele ligikaudu 125 miljardit naela.

Egiptlased söövad aastas umbes 180 kilogrammi jahu inimese kohta. Riikliku teraviljaameti juhi pakutud võrdlusarv teiste riikide kohta oli kõige rohkem 80.

See pole kunagi puudutanud ainult toitu. 1977. aasta jaanuaris tekitas katse toetusi kärpida kaks päeva kestnud üleriigilist protesti ja see tühistati. 2011. aastal nõuti leiba, vabadust ja sotsiaalset õiglust, selles järjekorras.

Fikseeritud number, mida hoitakse põlvkondade kaupa ja mille triivi neelab kõik ümbritsev. Kairo on seda teinud väga pikka aega.

Vaata kella. Põhjus, miks sellel on 24 tundi, mitte 18, 36 või 10, on otsus, mis tehti Niiluse kohta mitu tuhat aastat tagasi.

Egiptuse astronoomid jagasid taeva 36 täherühmaks, mida kreeklased hiljem nimetasid dekaanideks. Iga dekaan tõusis umbes kümme päeva pärast eelmist. Preestrid kasutasid neid öise kellana: selle järgi, milline dekaan parajasti silmapiiri kohale tõusis, sai öelda, mis tund on. Terve öö jooksul oli näha kaksteist dekaani – nii sai öö kaksteist tundi. Päev sai vastukaaluks samuti kaksteist. Sealt pärineb 24-tunnine ööpäev ja seda pole sellest ajast kordagi muudetud.

Sama süsteem valmistas ka kalendri. Egiptuse tsiviilaastal oli 365 päeva: kolm aastaaega – üleujutus, tärkamine, saagikoristus – igaüks neli kolmekümnepäevast kuud, andes 360, pluss viis lisapäeva, mis oli otsa õmmeldud ja pühendatud viie jumala sünnipäevale. Iga kuu jagunes kolmeks kümnepäevaseks dekaaniks. Uue kuningriigi ajal olid templiraamatud näitavad, et iga dekaani kaks viimast päeva olid kuninglike käsitööliste puhkepäevad, mis on umbes sama lähedal nädalavahetusele kui pronksiööl.

Egiptuse tunnid olid algselt ajutised – kaksteist päevavalgustundi olid suvel pikemad ja talvel lühemad, kuna need pidid jaotama nii palju päevavalgust, kui palju seal tegelikult oli. Fikseeritud pikkusega tunnid tulid hiljem.

Kell: siin on viga ja see on suurepärane.

Egiptuse tsiviilaastal polnud hüppepäeva. Mitte ükski, mitte kunagi. Nii jäi see igal aastal ilma korrigeerimiseta umbes veerand päeva võrra tegelikust päikeseaastast puudu.

Tagajärjeks on see, et kalender libises pidevalt läbi aastaaegade tagurpidi. Uusaastapäev ja Siriuse tegelik heliakaalne tõus – sündmus, mille ümber aasta algselt rajati – joonduvad ümber ainult üks kord iga 1460 aasta järel. Lõikuspüha võis saabuda keset üleujutust ja lõpuks ka tuli.

Aastal 238 eKr määras Kanopose dekreet, mille preestrite sinod andis välja Ptolemaios III auks, et iga neljanda aasta lisapäevadele lisataks kuues päev. Reform ei juurdunud kunagi.

Nii leiutas Egiptus raamistiku, millel kogu planeet ikka veel töötab, ja seejärel loobus sajandeid ühest parandusest, mis oleks hoidnud selle päikese poole suunatuna.