London

Kas teadsite?

104 aastat müüs üks perekond Londonile aega

Londonis musta kabiini juhtimiseks peate sooritama eksami nimega The Knowledge ja see on toimunud alates 1865.

Sellest läbimiseks peate pähe jätma kõik tänavad kuue miili raadiuses Charing Crossist. See on ligikaudu 25 000 tänavat. Samuti peate õppima umbes 20 000 vaatamisväärsuse – muuseumid, saatkonnad, teatrid, klubid, politseijaoskonnad – ja 320 kindlaksmääratud marsruudi asukohad, mille on kanoniseerinud Transport for London dokumendis, mida tuntakse sinise raamatuna.

Kandidaadid sõidavad kuni viisteist tundi päevas mopeedidega, mille lenksu külge on kinnitatud lõikelaud, mööda linna ja ütlevad teel valjusti tänavanimesid. Enamikul kulub selleks kolm kuni neli aastat. Kiireim on see kaheksateist kuud. Umbes pool ei jõua kunagi lõpuni.

Eksameid nimetatakse ilmumisteks. Eksamineerija nimetab kaks punkti juhuslikult ja kandidaat loeb ette lühima tee nende vahel. Ainus lubatud kaart on see, mis on nende peas.

Ja see muudab pead. Londoni ülikooli kolledžis läbiviidud uuringus skaneeriti kaheksakümnel praktikandil enne alustamist ajuskaneeringut koos sobiva kontrollrühmaga. Alustuseks polnud vahet. Neli aastat hiljem näitasid kvalifitseeruvad koolitatavad halli aine mõõdetavat suurenemist tagumises hipokampuses – ruumimäluga seotud piirkonnas. Need, kes treenisid ja ebaõnnestusid, ei näidanud midagi. Juhtnupud samuti mitte. Kui taksoautod pensionile lähevad, kahaneb see tagasi.

Kell: see on juba teine kord, kui London lahendab probleemi, pannes vastuse inimese sisse ja lastes tal sellega ringi jalutada.

104 aastat, aastatel 1836–1940, müüs Belville'i perekond Londonis õiget aega. Nad hoidsid ühte taskukella – kronomeetrit nimega Arnold – viisid selle igal nädalal Greenwichi, et sättida vastu observatooriumi kella, seejärel kõndisid mööda linna ringi, lastes tellijatel seda lugeda.

Ruth Belville tegi seda veel 1930. aastatel jalgsi, käekellaga linnas, kus oli raadio.

London ehitas peamise meridiaani ja palkas seejärel inimesed seda käsitsi kandma. Ta teeb ikka sama asja kaardiga.

1836. aastal tekkis Greenwichi kuninglikul astronoomil probleem: kellassepad koputasid pidevalt observatooriumi uksele, et küsida, mis kell on. Nii asutas ta tellimusteenuse ja pani selle eest vastutama assistendi John Henry Belville'i.

Belville'ile anti taskukronomeeter, mille valmistas John Arnold 1790. aastatel. Kõik kutsusid seda Arnoldiks. Kord nädalas kontrollis ta Arnoldit Observatooriumi põhikellaga – täpsusega üks kümnendik sekundist – ja kõndis seejärel mööda Londonit umbes 200 tellijani, kes seadsid oma kella vaadates seda ise.

Ta suri 1856. aastal. Tema lesele Mariale keelduti pensioni andmast, nii et ta tegi selle töö asemel lobitööd ja toimetas Londonis ise aega, kuni läks pensionile aastal 1892, olles 81-aastane. Seejärel asus ametisse tema tütar Ruth, 38-aastane ja kandis Arnoldit veel nelikümmend aastat Londoni dokkidest, Clerkenwellist, West Endist ja Baker Streetist.

Ruth läks pensionile 1940, 86-aastaselt. Ettevõte oli ühe taskukellaga töötanud 104 aastat.

Parim osa: konkureeriv firma Standard Time Company jagas aega elektritelegraafiga ning korraldas loengusaalides ja ajalehtedes kampaania käekotiga naise diskrediteerimiseks. Nad ei pannud teda ärist välja. Arnold on nüüd teadusmuuseumis.

Kell: 1884. aastal leppisid kakskümmend kuus riiki kokku, et nullpikkuskraad läbib Greenwichi õhulise transiidiringi. Iga ajavööndit Maal – kaasa arvatud see, kus seda loed – mõõdetakse sellelt joonelt.

Mis on naljakas, sest liin on vales kohas.

Kuulus messingriba, mida turistid fotode tegemiseks laiutavad, asub umbes 102 meetrit lääne pool kohast, kus GPS ütleb, et null on. See pole kellegi tehtud viga. Airy tasandas oma teleskoobi 1850. aastal, kasutades elavhõbedabasseini, mis joondub kohaliku gravitatsiooniga – ja Greenwichi kohalik gravitatsioon ei osuta täpselt Maa teljele. Mõlemad read on õiged. Nad lihtsalt vastavad erinevatele küsimustele.

Maailma enim pildistatud joon on 102 meetri kaugusel ja kogu planeet jälgib seda nagunii.

Aastane päevavalgus