Kaks korda aastas keerab umbes kolmandik maailma riikidest kella. Ülejäänud kaks kolmandikku kas ei alustanudki või proovisid ja loobusid.
Peatumine on kiirenenud ja seda tasub jälgida, sest argumendid on alati samad ja tulemused mitte.
Istanbul — Türkiye kaotas 2016. aastal suveaja ja määras riigis püsivalt UTC+3. Kellasid ei reguleerita praegu kunagi, ei hooajaliselt ega muul viisil.
São Paulo — Brasiilia kaotas selle 2019. aastal. Ametlik põhjendus seisnes selles, et säästud olid vaikselt haihtunud: kliimaseade oli asendanud valgustuse kui asja, mille riik sisse lülitas, ja kliimaseade ei hooli sellest, mida kell ütleb.
Mexico City – Mehhiko kaotas selle 2022. aasta oktoobris pärast 26 aastat. Võitnud argumendid puudutasid rohkem tervist ja und – ning lapsi, kes pimedas kooli jalutasid – kui energiat.
Honolulu – Hawaii lahkus 1960. aastatel ega tulnud enam tagasi. 21° põhjalaiustel pole hooajalist päevavalgust peaaegu üldse päästa: aasta pikim päev kestab umbes 13 tundi 26 minutit, lühem umbes 10 tundi 50 minutit.
Bogotá – Colombia proovis seda täpselt korra – 1992.–1993. aasta „Hora Gaviria“ energiakriisi ajal – ja loobus sellest aasta jooksul, kõige lihtsamal võimalikul põhjusel. Bogotá asub 4,7° põhjalaiust. Aasta pikim päev on umbes 12 tundi 23 minutit. Lühim on umbes 11 tundi 51 minutit. Päästa pole midagi.
Karachi – Pakistan proovis kolm korda, aastatel 2002, 2008 ja 2009, iga kord ägeda võimukriisi ajal. Iga katse jäeti pooleli. Pärast seda pole ta kellasid liigutanud.
Dhaka – Bangladesh proovis üks kord, 2009. aastal, ja tõi selle kollektsiooni kõige kummalisema lõpu. Suveaeg pidi lõppema 30. septembril. Pärast avalikku kaebust lükkas valitsus lõppkuupäeva tagasi 31. detsembrile – nii veetis riik oktoobris, novembris ja detsembris suveajal, talvel. 2010. aasta kordus tühistati üheksa päeva enne selle algust.
Moskva — Venemaa ajalugu on pikim ja kõige sassis: dekreediaeg 1930. aastal, tegelik suveaeg selle peale 1981. aastal, dekreetaeg kaotati 1991. aastal ja taastati 1992. aastal, aastaringne suveaeg 2011. aastal ja püsiv standardaeg4 aastast 2011.
Sydney – Austraalia ei lahendanud seda kunagi riiklikult, sest see on osariigi küsimus. Queensland hääletas 1992. aasta referendumil vastu. Lääne-Austraalia on neli korda vastu hääletanud. Uus-Lõuna-Wales hääletas 1976. aastal jah ja on sellest ajast alates igal aastal kellasid vahetanud.
Lissabon — Portugali juhtum on kõige õpetlikum, sest Portugal ei ole suveajale vastu. See kasutab seda siiani. Portugal lükkas tagasi Hispaania korralduse: see liikus kaks korda Kesk-Euroopa aja järgi, aastatel 1966–1976 ja 1992–96, ning pööras mõlemal korral ümber. Vanemate ühendused tapsid teise katse. Lapsed läksid kooli pimedas ja keeldusid magama minemast, kuna oli veel valgus.
Lugege need põhjused koos ja kuvatakse muster. Energiaarvutused otsustavad asja harva üksi. Kaalukausi kallutavad hommikud – ja lapsed.