Peaaegu iga kellaotsus selles seerias viis linna oma päikesest kaugemale.
Hispaania läks 1940. aastal Berliini aja järgi ja jäi. Malaisia ja Singapur ühinesid 1982. aastal. Türkiye fikseeris 2016. aastal püsivalt UTC+3. Island kaotas suveaja 1968. aastal, jättes suveaja igaveseks. Igal juhul valis valitsus haldusmugavuse astronoomilise täpsuse asemel ning lõhe kella ja taeva vahel läks suuremaks.
Neli on läinud teist teed.
ASTANA, 2024 – kõige selgem juhtum ja kõige värskem.
96 aastaks oli Kasahstan jagatud kaheks ajavööndiks, UTC+5 läänes ja UTC+6 idas. 1. märtsil 2024 kolis kogu riik ühte tsooni: UTC+5. Astanas, Almatõs, Shymkentis ja kaheteistkümnes piirkonnas keerati kellad tagasi tunnis.
Nimetatud põhjus teeb selle ebatavaliseks. Kasahstani teadlased väitsid, et UTC+6 ei vastanud loomulikule päikeseajale ning see mõjutas negatiivselt bioloogilisi rütme ja inimeste tervist. Valitsus valis nihke päikesele lähemale.
Astana tõusis umbes 74 minutilt enne oma päikese keskpäeva umbes 14-ni.
→ Astana
LISBON, 1976 ja 1996 – kaks korda tagasi lükatud, kaks korda vastupidine.
Portugal asub umbes 9° läänekaldal Suurbritannia ja Iirimaa joonel ning kuulub GMT-sse. See proovis Kesk-Euroopa aega igatahes kaks korda: 1966–1976 ja uuesti 1992–1996. Mõlemal korral läks see tagasi.
Teise pöörde ajendasid lastevanemate ühendused. Lapsed läksid kooli pimedas ja keeldusid magama minemast, kui oli veel valgus.
→ Lissabon
CARACAS, 1912 ja 2007 – parem meridiaan, võeti vastu kaks korda.
Venezuela keskpunkt asub 67°30′ läänepikkuse lähedal, peaaegu täpselt poolel teel 60° ja 75° standardmeridiaanide vahel. Kumbki terve tunni tsoon ei sobi.
Aastal 1912 võttis riik kasutusele UTC−4:30, mille keskpunkt oli meridiaan, millel see tegelikult asub. Caracas oli siis päikesekeskpäevast umbes kahe minuti kaugusel. Ta loobus sellest 1965. aastal, et järgida rahvusvahelist terve tunni tava, ja võttis selle tagasi 2007. aasta detsembris.
Ta loobus sellest uuesti 2016. aastal, elektrikriisi ajal. Täna jookseb Caracas umbes 28 minutit päikesest eespool.
→ Caracas
SEOUL, 1954 – kolooniaeelse meridiaani taastamine.
Korea võttis 1908. aastal kasutusele UTC+8:30, mis põhineb 127,5° idapikkusel – mis on poolsaare jaoks astronoomiliselt õige. Aastal 1912, Jaapani koloniaalvõimu ajal, viis kindralkuberner selle UTC+9-le, et see sobiks Jaapaniga.
21. märtsil 1954 taastas valitsus UTC+8:30, kolooniaeelse ja täpsema standardi. See kestis kuni 1961. aastani, mil riik naasis UTC+9 juurde, viidates haldustõhususele ja koostööle kaubanduspartneritega.
Seetõttu on Soulil olnud kaks korda astronoomiliselt õige ajavöönd ja kaks korda sellest loobutud.
Mis neil neljal on ühist.
Mitte palju, välja arvatud see, et igal juhul esitas keegi vaidluse valjult. Portugali vanemad räägivad pimedatest hommikutest. Kasahstani teadlased räägivad ööpäevarütmist. Venezuela ja Korea valitsused räägivad meridiaanist, millel riik tegelikult istub.
Igal pool mujal liikus kell kauplemiseks, joondumiseks, liitlaseks, okupandiks või energiaarvutuseks – ja päikesega ei peetud nõu.