Kohalik aeg praegu: Pariis

Päevavalgus aasta jooksul: Pariis

Kas teadsite?

Prantsusmaa mõõtis planeeti, kuid keeldus 67 aastat ütlemast "Greenwichi"

94% pariislastest elab viieminutilise jalutuskäigu kaugusel ühest linna 1180 boulangerie'st.

Prantsusmaal on umbes 35 000 pagariäri, mis teenindavad ligikaudu 12 miljonit klienti päevas. Observatoire du Pain – Prantsusmaal on leivavaatluskeskus ja see on kõige vähem üllatav fakt selles lõigus – hinnanguliselt 320 baguette’i tarbitakse igas sekundis.

Kas aritmeetika ja arvud vaidlevad veidi üksteisega. Pagaritööstuse föderatsioonid hindavad aastatoodanguks kuus miljardit baguette; teised arvud ütlevad kümme miljardit. Kuus miljardit teeb aasta peale kokku umbes 190 sekundis; kuulus arv 320 vastab suuremale, kümne miljardi hinnangule. Mõlemal juhul väljub Prantsuse ahjudest iga päev kuusteist kuni kakskümmend seitse miljonit baguette’i.

Tarbimine langeb ja on olnud juba sajand. Keskmine prantslane sööb praegu umbes 105 grammi leiba päevas, võrreldes 114-ga 2015. aastal. Vahetult pärast Teist maailmasõda oli see 900 grammi. Enne revolutsiooni oli see kilole lähemal ja see ei olnud lisand – see oli söök.

Ka kaubavahetus väheneb. Kultuuriministeerium märkis baguette'i UNESCO staatuse kandidaadiks nimetades, et Prantsusmaal oli 55 000 käsitöönduslikku pagariäri 1970. aastal – üks umbes iga 900 inimese kohta – ja tänapäeval 35 000, üks iga 2000 kohta. Baguette kanti vaimse kultuuripärandi hulka aastal 2022.

Kell: ja siin on väga prantsuskeelne osa.

Baguette on määratletud seadusega. 1920. aasta seadus määras selle minimaalseks kaaluks 80 grammi ja maksimaalseks pikkuseks 40 sentimeetrit. Sõna boulangerie on kaitstud tarbijaseadustikuga: selle kasutamiseks peab leib olema kohapeal valmistatud ja küpsetatud ning see ei tohi olla kunagi külmunud.

Prantsusmaa kehtestab üksused. Meeter, teine ja päts.

1791. aastal otsustas Prantsuse Rahvusassamblee, et maailm vajab pikkusühikut, mis ei kuuluks konkreetselt kellelegi. Mitte kuninga jalg. Midagi, mis on pärit Maast endast.

Nii tegid Prantsuse geodeedid aastatel 1792–1799 kolmnurkse meridiaani kaare, mis kulges läbi Pariisi Dunkerquest Barcelonasse läbi revolutsiooni ja sõja, et määratleda meeter pooluse ja ekvaatori vahemaa murdosana.

Prantsusmaa mõõtis planeeti, et leiutada joonlaud. See on pühendumuse tase, millega me tegeleme.

Pariisi meridiaan oli alates 1667. aastast olnud Prantsusmaa nullpikkuskraad, mille määras Académie des Sciences ja mis kulges läbi Pariisi observatooriumi. Prantsuse kaardid, Prantsuse navigatsioon ja Prantsuse aeg jooksid kõik sellest.

Seejärel kohtusid 1884. aastal Washingtonis kakskümmend kuus riiki ja hääletasid Greenwichi muutmise poolt maailma peamiseks meridiaaniks. Umbes 72% maailma laevandustonnaažist kasutas seda juba. Hääletus oli praktiliselt formaalsus.

Prantsusmaa ei võtnud seda vastu. Mitte kakskümmend seitse aastat.

9. märtsil 1911 ühtlustas Prantsusmaa lõpuks oma seadusliku aja Greenwichiga. Seadus määratles Prantsuse aja kui "Pariisi keskmine aeg, aeglustunud üheksa minutit ja kakskümmend üks sekundit."

See on Greenwichi aeg. Täpselt, teiseni – üheksa minutit kakskümmend üks on täpselt kahe vaatluskeskuse pikkuskraadide vahe. Seadusandlus oli lihtsalt leidnud võimaluse öelda GMT ilma Greenwichi ütlemata.

Fraas jäi Prantsuse seadustesse kuni 1978.

Kuuskümmend seitse aastat riiklikku tsiviilaega, mis on määratletud kui aeg Pariisis, kuid aeglasem. Vahepeal oli Eiffeli torn alates 1910. aastast saatnud kaks korda päevas 40-kilovatiseid ajasignaale laevadele ja kolooniatele üle kogu maailma – alates 1911. aastast Prantsusmaa seaduslikku aega, mis oli Greenwichi aeg, mida keegi Prantsusmaa põhikirjas ei tahtnud selle nimega nimetada.