Lissabon

Kas teadsite?

Lissabon saatis välja küsimustiku ja leiutas kogemata teaduse

Üks Lissaboni pagariäri müüb üle 20 000 vanillikaste torti päevas.

Fábrica de Pastéis de Belém avatakse kell kaheksa hommikul ja suletakse kell üksteist öösel. Kakskümmend tuhat torti viieteistkümne tunni jooksul töötavad umbes kakskümmend kaks minutis, hoides seda kogu päeva, iga päev. Kiiretel nädalavahetustel võib see arv kahekordistuda ja tipphetkel on kauplus teatanud üle 50 000 ühe päeva jooksul.

Nad on teinud seda alates 1837, sama retsepti järgi.

Algus on väikeste praktiliste otsuste ahel. Jerónimose kloostri mungad kasutasid munavalgeid riiete tärklistamiseks ja veini selgitamiseks, mis jättis neile palju munakollasi. Nad muutsid munakollastest vanillikastet ja müüsid neid aurulaevaga saabuvatele reisijatele. Kui liberaalne revolutsioon viis 1834. aastal Portugali kloostrite sulgemiseni, müüsid mungad retsepti kõrvalasuvasse suhkrurafineerimistehasesse. Kolm aastat hiljem avasid rafineerimistehase omanikud poe.

Retsepti pole kunagi avaldatud. Seda teavad vähesed kondiitrid, kes valmistavad torte ruumis, mida pood nimetab salatöökojaks. Iga teine vanillikaste tort Portugalis – ja neid on palju, igas riigi kohvikus – on pastel de nata. Ainult selles hoones valmistatud tooted on pastéis de Belém.

Sellele on lisatud isegi vanasõna: pruut, kes selle sööb, ei võta kunagi sõrmust ära. Paarid ilmuvad pulmakleidis.

Lissaboni kujundanud kuupäev on aga pagariärist palju vanem. 1. novembril 1755 – kõigi pühakute päeva hommikul, kui kirikud olid täis – tabas Portugali rannikut maavärin magnituudiga 8,5–9. Raputamine kestis kolm kuni kuus minutit ja avas Lissaboni kesklinnas viie meetri laiused lõhed. Umbes nelikümmend minutit hiljem tuli sadamast üles umbes kuue meetri kõrgune tsunami. Siis süütasid kirikutes varisenud küünlad järelejäänu põlema.

See, mis edasi juhtus, on huvitav osa.

26. jaanuaril 1756 saatis Pombali markii Portugali piiskoppidele komplekti kolmeteistkümnest küsimusest, mis tuleb kopeerida ja edastada igale koguduse preestrile, kes pidi need oma koguduseliikmetele esitama. Mis kell see algas? Kui kaua raputamine kestis? Mitu laineid ja kui kaugel üksteisest? Kas see näis tulevat ühest suunast? Kas meri tõusis kõigepealt või langes? Kas loomad käitusid imelikult?

Ankeedis ei mainitud Jumalat üldse. Pombal soovis tähelepanekuid, mitte teoloogiat.

646 vastust tuli tagasi. Need on siiani rahvusarhiivis. Kahekümnendal ja kahekümne esimesel sajandil kasutasid seismoloogid neid vastuseid – külapreestrite kogutud talunikelt ja kaluritelt – 1755. aasta tsunami rekonstrueerimiseks ja modelleerimiseks. Üks maavärina võimalikuks allikaks pakutud murranguist kannab nüüd tema nime.

Pombal ehitas Baixa ümber ka puitpuurile — gaiola pombalina — esimeste teadlikult maavärinakindlate ehitiste hulka. Ta katsetas disaini, ehitades väikesed puidust mudelid ja marssides nende ümber väed, et simuleerida värisemist. Küsimusele, miks uued tänavad nii absurdselt laiad on, vastas ta: "Ükskord on need väikesed."

Kell: Lissabon asub 9° läänekaldal ja jookseb samal ajal kui London, mis on oma pikkuskraad umbkaudu õige ja jätab selle 500 kilomeetri kaugusel asuvast Madridist terve tunni võrra maha.

Portugal on alternatiivi katsetanud. Kaks korda. Aastatel 1966–1976 ja uuesti aastatel 1992–1996 liikus riik Kesk-Euroopa aja järgi, et joonduda Hispaania ja suurema osa Mandri-Euroopaga. Päikese keskpäev triivis umbes poole üheni. Talvel tõusis päike keskhommikul; suvel oli öösel veel valgust üle kümne.

Vanemate ühendused tapsid selle. Lapsed läksid kooli pimedas ja keeldusid siis magama minemast, sest väljas oli ikka veel valgus. 1996. aasta veebruaris teatas peaminister, et Portugal läheb tagasi.

Lissabon korraldas katse, milles Madrid elab siiani. Esimene kord kestis see kümme aastat, teine neli. Linn, mis on alates 1837. aastast valmistanud üht saiakest ühe ja sama muutumatu retsepti järgi ning vahetanud riigi ajavööndit kolmekümne aasta jooksul neli korda.

Päevavalgus aasta jooksul: Lissabon