Kas teadsite?
Hiina alandas viis ajavööndit üheks ega vaadanud kunagi tagasi
Pekingis bensiiniauto ostmiseks peate esmalt võitma loterii.
Linn kehtestas 2011. aastal numbrimärgi kvoodi, et aeglustada sõidukite kasvu ja sudu. Numbrimärke jagatakse avaliku loosimise teel ja sellest ajast alates on koefitsiendid pidevalt langenud. Jaanuaris 2011 oli taotlejal ligikaudu 9,4% võimalus. 2012. aasta detsembriks oli see 1,4%. 2019. aasta lõpuks oli see umbes 0,2%.
Ühes voorus juunis 2018 võistles rohkem kui 2,8 miljonit inimest 6333 numbrimärgi pärast – põhitõenäosus oli 1:2031, sest kaua osalenud saavad loosimisel lisakaalu. Tavaautode kvooti vähendati 2017. aasta 90 000-lt alla 40 000-le. Lubatud iga-aastane registreerimiste arv langes 240 000-lt 100 000-le.
Keskmine järjekorras seismise aeg on 26 kuud. Elektrisõidukite ootejärjekord on ületanud 400 000 inimest, tagapool olijatel on öeldud, et oodata kuni kaheksa aastat.
Selle ümber kasvas terve teisene majandus. Tekkisid agentuurid, et ühendada ostjad olemasolevate plaadihoidjatega – väidetavalt maksis elektriplaadi eest umbes 15 650 dollarit ja bensiiniplaadi eest 22 700 dollarit. Mõned inimesed registreerivad autod abikaasa nimele ja spetsiaalselt selleks otstarbeks sõlmitud abielu on registreeritud ligikaudu 2845 dollari väärtuses aastas ehk 9816 dollarit viieks aastaks. Teised ostavad väljastpoolt Pekingit plaate umbes 250 dollari eest, rendivad neid edasimüüjatelt või ostavad kasutatud autosid, millel on see kaasas.
Akadeemilisse kirjandusse on maetud tõeliselt kummaline leid. Kuna keskmine ooteaeg on üle kahe aasta, kujundavad inimesed järjekorras seistes oma sõiduharjumused. Ühes uuringus leiti, et pärast tavapärast 26-kuulist ootamist väheneb tõenäosus, et võitja hakkab tegelikult autojuhtimisele üle minema, 16%, mis vähendab linna iga-aastast sõidukite läbisõitu 8,48 miljoni kilomeetri võrra.
Osaliselt läheb loterii nii kaua aega, et inimesed ei soovi enam auhinda.
Numbrimärgi loterii loob võltsabielude turu. Üks riiklik ajavöönd annab teise riigi aja. Mõlemal juhul kehtib ametlik süsteem ja selle kõrvale kasvab paralleel.
Hiina laius on umbes 5000 kilomeetrit, ulatudes ligikaudu 73° idapoolsest laiusest kuni 135° idani. See on piisavalt lai viie ajavööndi jaoks ja aastatel 1918–1949 olid need tal olemas, algul ettepanekuna ja alates 1939. aastast ametlikult.
1918. aastal pakkus Hiina Vabariigi keskobservatoorium välja viis vööndit, mis hiljem ametlikuks muudeti:
- Kunlun – UTC+5:30
- Sinkiang–Tiibet — UTC+6
- Kansu–Szechwan – UTC+7
- Chungyuan — UTC+8
- Changpai – UTC+8:30
Kolm tundi riigi ühest otsast teise.
Aastal 1949 kaotas vastloodud Rahvavabariik kõik viis ja pani kogu riigi ühele kellale: Pekingi aeg, UTC+8. Riiginõukogu direktiiv 1980. aasta mais kinnitas seda uuesti. Hiina on sellest ajast peale jooksnud ühes ajavööndis – piirkondlikke erinevusi ega suveaega, välja arvatud lühike katse aastatel 1986–1991, ei ole.
Skaala jaoks: külgnev USA on umbes sama lai ja kasutab nelja tsooni. Venemaa kasutab ühtteist. Hiina kasutab ühte.
Kell: efekt on kõige nähtavam läänepoolses otsas.
Kashgaris Xinjiangis tõuseb kesktalvel päike ametliku kella järgi alles kella 10 hommikul ja loojub umbes poole kaheksa paiku õhtul. Inimesed ärkavad pimedas, söövad hommikusööki pimedas ja alustavad tööpäeva enne päikesetõusu, sest seinakell ütleb, et on aeg.
Praktikas kasutatakse Xinjiangis laialdaselt teist mitteametlikku kellaaega — Xinjiangi aega või Ürümqi aega, mis on kaks tundi Pekingist tagapool UTC+6, mis vastab kohaliku päikesele palju rohkem. Peking kiitis selle 1986. aastal tsiviilkasutuseks heaks, kuid raudtee, lennud ja ametiasutused lähtuvad endiselt Pekingi ajast. See on lihtsalt see, millest suur osa igapäevaelust jookseb.
Praktiline tulemus on see, et inimesed peavad seal regulaarselt määrama, millisele kellale koosoleku aeg viitab. Pikaajalised elanikud kirjeldavad tavapärast harjumust: saatke pool tundi enne kohtumist sõnumeid, et viisakalt küsida, kas te mõlemad mõtlete samale tunnile.
Ja maailma tarkvara teab mõlemast. Rahvusvaheline ajavööndite andmebaas kannab ametliku riigi aja järgi 'Aasia/Shanghai' ja kannab ka UTC+6 ajavahemikku 'Aasia/Urumqi', nii et süsteemid võivad esindada piirkondlikku aega, mis elab ametliku riigiaja kõrval.
Allikad ja viited
- China Daily ja Sixth Tone (juuni 2018: rohkem kui 2,8 miljonit taotlejat, 6333 numbrimärki, 1/2031; aprillis 1/1963; kvooti vähendati 90 000-lt alla 40 000-le)
- ScienceDirect, *Sõiduki omamise piirangute tõsidus* (võimaluse vähenemine 2011. aasta jaanuari 9,4%-lt 0,2%-le 2019. aasta lõpus; keskmine ooteaeg 26 kuud; võitjate sõidule ülemineku tõenäosus vähenes 16%, km vähenemine aastas 8,48 miljonit)
- Wikipedia, *Pekingi litsentsiloterii* (agenditasud 15 650 ja 22 700 dollarit; fiktiivsed abielud 2845 dollarit aastas ja 9816 dollarit 5 aasta kohta; linnaväline numbrimärk 250 dollarit; aastane registreerimisnumber 240 000-lt 100 000-le)
- Bloomberg (420 000 inimest elektrisõidukite järjekorras; kaheksa aastat nende jaoks, kes on rea lõpus)
- Wikipedia, *Aeg Hiinas* (viie tsooni nimed ja nihked: Kunlun UTC+5:30, Sinkiang-Tibet UTC+6, Kansu-Szechwan UTC+7, Chungyuan UTC+8, Changpai UTC+8:30; 1918. aasta ROC dekreet; 1949. aasta ühinemine)
- Wikipedia, *Xinjiangi aeg* (Riiginõukogu 1980. aasta mai ringkiri; Aasia/Urumqi kanne tz-i andmebaasis)
- Clockzilla (talvine päikesetõus Kashgaris umbes kell 10.00)
- Kaug-Lääne Hiina (harjumus kinnitada kohtumise aega)
- timeanddate.com, *Ajavöönd Hiinas* (Xinjiangi aeg Pekingist kaks tundi maas; DST puudub)
- StudyCLI (1986–1991 DST katse; riigi ida-läänesuunaline ulatus)