Istanbul

Kas teadsite?

Istanbul nullis oma kellad iga paari päeva tagant. Nüüd ei lähtesta see neid üldse kunagi.

Istanbuli pealinna omavalitsuse hinnangul on tänavakasside arv linnas umbes 125 000. Lisage majapidamises olevad kassid ja see arv on ligikaudu 200 000. Nende kõrval on hinnanguliselt 130 000 tänavakoera.

Tegelikku numbrit ei tea keegi ja seda ütleb vald. Vabalt rändava loomapopulatsiooni loendamine on tõeliselt raske; erinevad meetodid annavad metsikult erinevaid kogusummasid ja arvud lähevad paari aastaga vanaks.

Kuid siin on osa, mille peal tasub aritmeetikat teha.

Omavalitsus jagab üks tonn kuivtoitu päevas 199 ettenähtud söötmispunktis üle linna.

Üks tonn kõlab tohutult. Jagage see hinnangulise tänavaloomade arvuga – nimetage seda 255 000 kassi ja koera – ja see on umbes neli grammi päevas. Kass sööb umbes kuuskümmend.

Seega varustab linnavalitsus kõige rohkem paar protsenti sellest, mida Istanbuli tänavaloomad tegelikult söövad. Üheksakümmend protsenti ülejäänutest pärineb üksikisikutelt: poepidajad, kes panevad kausse, elanikud kotiga ukse juures, restoraniköögid ja väikesed puidust kassimajakesed, mis ilmuvad kõnniteedele, ilma et keegi seda korraldaks.

Kassidel on nimed. Mõnel on mälestusmärgid. Tombili, pildistatud ühele küünarnukile toetatud Kadıköy kõnniteel, sai rahvusvaheliselt kuulsaks ja teda meenutati pärast tema surma pronkskujuga. Gli elas Hagia Sophias ja teda külastasid turistid, kes olid tulnud hoonet vaatama.

Kell: on kasulik viis jõuda selleni, kuidas see linn aega pidas.

Osmanite alaturka süsteemis algas päev päikeseloojangul. Kell kaksteist oli hetk, mil päike loojus — mis tähendas, et hetk liikus iga päevaga ja iga kella linnas tuli korrigeerida iga paari päeva tagant, aastaringselt, igavesti.

Seda tööd ei saanud tsentraliseerida. Selleks oli vaja muvakkitaane – mošeede juurde kuuluvaid ajamõõtmisruume – ja neid mehitanud muvakkitsaid, kes pidevalt arvutasid ja kohandasid, et linn jääks endaga enam-vähem nõusse.

Istanbul on alati jooksnud pidevate väikeste paranduste peale, mida on teinud palju eraldi kätega. Ta toitis nii oma kellasid sajandeid ja toidab oma kasse siiani.

Suurema osa Osmanite ajaloost töötas Istanbul gurubi aja järgi – tunde loeti päikeseloojangust. Kell kaksteist polnud lõuna ega südaöö. Kell kaksteist oli hetk, mil päike loojus.

Mõelge, mida see mehaaniliselt tähendab. Päikeseloojang liigub. See liigub iga päev. Nii et Ottomani ajale seatud kell oli päevade jooksul vale ja seda tuli pidevalt, aastaringselt, igavesti reguleerida. Hiljem hakati seda süsteemi nimetama alaturka saat, et eristada seda Euroopa alafranga süsteemist.

Selleks oli vaja professionaale. Suuremate mošeede külge olid kinnitatud muvakkithanes – ajavõturuumid –, kus töötas muvakkit, astronoomia ja matemaatika väljaõppe saanud spetsialist. Tema ülesanne oli arvutada välja viis igapäevast palveaega, kasutades astrolabe, kvadrante, päikesekellasid ja veekellasid ning hiljem mehaanilisi kellasid. Esimene ja kuulsaim Ali Kuşçu määrati Fatihi mošee muvakkithane'i aastal 1470.

Pikka aega 19. sajandil töötas Istanbul lihtsalt mõlema süsteemiga korraga. Ottomani palee kellad ehitati kahe sihverplaadiga – alaturka ja alafranga – samale sihverplaadile, sest impeeriumil oli tõesti vaja teada mõlemat numbrit.

Riigiasutused kolisid Euroopa ajale umbes 1912. Seadus nr. 697, dateeritud 26. detsembriga 1925, kaotas alaturka aja alates 1. jaanuarist 1926. Muvakkitaanid ise suleti ametlikult alles 1952, rohkem kui veerand sajandit pärast seda, kui nende teenindatud süsteem oli muudetud ebaseaduslikuks.

Kell: vaadake nüüd, kuhu Istanbul jõudis.

2016. aastal kaotas Türkiye suveaja ja määras riigis püsivalt UTC+3. Kellasid ei reguleerita kunagi. Mitte hooajaliselt, mitte kunagi.

Istanbul asub 29° idapikkusel. UTC+3 on ehitatud 45. meridiaani jaoks. Mis tähendab, et Istanbul jookseb nüüd umbes 64 minutit oma päikesest ees – disaini järgi püsivalt. Detsembri lõpus saabub päikesetõus alles 8.30 hommikul. Viisteist miljonit inimest alustavad oma talvepäevi tahtlikult pimedas.

Nii et see on linn, kus kunagi töötasid mošee astronoomid, et hoida oma kellasid pidevas vestluses tegeliku taevaga, ja nüüd töötab see kindlal numbril, mille kohta taevaga üldse nõu ei peeta.

Mõlemad otsused olid tahtlikud. Mõlemad olid kaasaegsed. Need on täpselt vastandid.

Aastane päevavalgus