Kas teadsite?
Linn, mis ütles teele ei
1960. aastatel kavatses Vancouver saada kiirtee. Kaheksa kõrgendatud sõidurada, mis sisenevad kesklinna idast ja nikerdavad otse läbi Strathcona, Gastowni ja Chinatowni, enne kui pöörate mööda veepiiri. See oli selle ajastu standardne Põhja-Ameerika plaan. Iga linn tegi seda.
Vancouveri elanikud – paljud neist olid inimesed, kelle linnaosad plaaniti lammutada – võitlesid selle vastu ja võitsid. 1972. aastaks oli ametis uus linnavolikogu ja kiirtee oli surnud. Täna on Vancouver ainuke suurem Põhja-Ameerika linn, mille kesklinna südamikku või läbi selle ei jookse kiirteed.
Ainus füüsiline tõend selle kohta, et plaan kunagi eksisteeris, on kaks viadukti False Creeki lähedal, mis ehitati enne projekti kokkuvarisemist ja mis viivad nüüd enesekindlalt eikusagilt kuhugi.
Kiirtee asendas terve linnaehituse filosoofia, mida mujal nimetavad planeerijad praegu ilma irooniata vancouverismiks. Linn, mis on nii pühendunud sellele, et teda ei sõideta läbi, et see valitakse regulaarselt üheks elamisväärsemaks kohaks Maal. Liiklus on ikka kohutav. Keegi pole kunagi teisiti teeselnud.
Kell: Vancouver asub 49° põhjanurgas ja see maksab vaate eest. Aasta pikim päev kestab umbes 16 tundi 15 minutit. Lühim jookseb umbes 8 tundi 10 minutit. See on kaheksatunnine kõikumine juunist detsembrini – samad tänavad, samad koordinaadid, mis töötavad kahe erineva planeedina kuuekuulise vahega.
Mis teeb kergelt naeruväärseks, et Vancouver ikka kaks korda aastas kellasid vahetab. Briti Columbia on juba lõpetanud seadusandluse. See ootab Ameerika lääneranniku esimesena liikumist, sest provints ei saa mõistlikult suveajast loobuda, kuni Seattle seda veel teeb. Nii et Vancouver ootab – pimedas, veerand viis pärastlõunal.
Allikad ja viited
- CBC News, "Kuidas 50 aastat tagasi kesklinna kiirtee nihutamine tegi Vancouverist ühe maailma elamisväärseima linna"
- Kanada kirjandusülevaade, "Linn, mis oleks võinud olla"
- Planeetlane