Auckland

Kas teadsite?

Mehe üle, kes leiutas suveaja, naerdi ja ta tahtis ainult ööliblikaid püüda

15. oktoobril 1895 tõusis Wellingtoni postkontori 28-aastane ametnik Wellingtoni filosoofiaühingu ees ja luges ette ettekannet pealkirjaga Seoajaline aja kohandamine latist lõuna pool asuvates riikides. 30°.

Tema nimi oli George Vernon Hudson. Ta oli entomoloog — väga hea, kes lõpuks kogus Uus-Meremaa suurima putukakollektsiooni. Tema tööks postkontoris oli vahetustega töö, mistõttu oli tal valgeid aegu ööliblikaid otsima minna. Kuid suvel saabus hämarus liiga vara, et pärast tavalist tööpäeva sellest kasu oleks.

Seega pakkus ta välja ilmse lahenduse: nihutada kellasid oktoobrist märtsini kaks tundi edasi ja pärast seda tagasi. Ta väitis, et see kasutaks ära raisatud varahommikust valgust, vähendaks "praegu valitsevat kunstliku valguse liigset kasutamist" ja annaks inimestele "pika päevavalguse vaba aja veetmiseks... kriketiks, aiatöödeks, jalgrattasõiduks või muuks soovitud õues harrastamiseks".

Selts naeris tema üle.

Üks liige ütles, et tuhandeid aastaid kasutusel olnud süsteemi muutmine ei tule kõne allagi. Teine küsis ilmselt sarkastiliselt, kas kelladele on vaja kahte osutikomplekti. Kolmas nimetas seda ideed täiesti ebateaduslikuks ja teostamatuks.

Protokollisse on salvestatud Hudsoni vastus: tal oli kahju, et paberit naeruvääristatakse, ta oli tahtnud seda praktilisena ja see kiideti heaks vabas õhus viibijate poolt.

Siis läks ta tagasi oma putukate juurde.

Kell: tal oli õigus ja see võttis väga kaua aega, et midagi muuta.

Hudson esitas teise artikli 1898. aastal. Inglismaal jõudis William Willett iseseisvalt samale ideele ja avaldas 1907. aastal teose The Waste of Daylight; ta suri 1915. aastal, ilma et oleks näinud seda omaks võetud. Saksamaa rakendas selle esmakordselt 1916. aastal, et säästa sõja ajal kivisütt – ja kuue nädala jooksul olid tosin riiki kopeerinud Saksa halduskorralduse.

Uus-Meremaa ise võttis suveaja seaduse vastu alles 1927. aastal – kolmkümmend kaks aastat pärast Hudsoni artiklit. Ja kui see lõpuks kätte jõudis, sai ta ühe tunni, mitte neid kahte, mida ta oli palunud.

1933. aastal pälvis ta esimese T. K. Sidey medali, mida rahastati selle seaduse mälestuseks kogutud rahast. Tema nekroloog Kuningliku Seltsi annaalides on umbes 1700 sõna. Esimeses 1400s neist suveaega ei mainita. Seal mäletatakse teda õigesti kui putukaid uurinud meest.

Ligikaudu kolmandik maailmast vahetab endiselt kaks korda aastas kellasid.

Auckland asub 175° idanurgas, UTC+12 – riigis, kus talle öeldi, et seda ei saa teha, läheb igal suvel täpselt üle UTC+13, täpselt nii, nagu Hudson välja pakkus. Uus-Meremaa oli aastal 1868 esimene riik maailmas, kes võttis ametlikult kasutusele standardse aja, mistõttu oli see võib-olla ka esimene koht, kus keegi selle teisaldamise peale tõsiselt mõtles.

Ja selle asukoha tõttu maakeral on Auckland üks esimesi linnu Maal, mis iga uue päevaga saabub.

Mis teeb sellest mõistliku peatuspaiga. Viiskümmend linna, viiskümmend argumenti selle üle, mis kell on – ja see, mis päeva alustab, kuulub postiametnikule, kes tahtis lihtsalt natuke rohkem õhtuvalgust, et ööliblikaid vaatama minna, ja talle öeldi, et ta pole naeruväärne.

Aastane päevavalgus