Vienna

Kas teadsite?

Viin ehitas impeeriumi tähistamiseks kella ja see hakkas töötama aastal, mil impeerium lõppes

Viini linnale kuulub umbes 220 000 korterit.

Nad asuvad enam kui 2300 munitsipaalhoones ja majutavad üle 500 000 inimese – mis teeb linnavalitsusest Euroopa suurima munitsipaalomaniku. Kui lisate umbes 200 000 linnatoetustega ehitatud ühistuelamut, saate rabava arvu: kuskil pool kuni 60% kõigist viinlastest elab subsideeritud elamispinnas.

Ainult umbes 20% Viini elanikest omab oma kodu. Austrias tervikuna on see näitaja umbes 51%. Viin on üürnike linn ja näib olevat selline.

See ehitati teadlikult ja aeglaselt. Sotsiaaldemokraadid võitsid Viini esimesed sõjajärgsed valimised aastal 1919, pärides linna, kus ülerahvastatus oli nii suur, et tuberkuloosi tunti "Viini haigusena". Nende esimene eluasemeprogramm nõudis viie aasta jooksul 25 000 korterit. 1935. aastaks elas umbes 11% elanikkonnast umbes 400 munitsipaalomandis. Pärast Teist maailmasõda ehitas linn aastatel 1947–1970 veel 96 000 korterit ja pole kunagi müünud ​​aktsiaid – ei 1980. aastatel, 1990. aastatel ega pärast seda.

Karl-Marx-Hof, avatud 1930. aastal, kulgeb üle kilomeetri ja sisaldab üle 1200 korteri. Avamisel ütles linnapea Karl Seitz, et "kui meid enam siin pole, siis need kivid räägivad meie eest."

Kell: mida on kasulik teada enne, kui vaatate, mida Viin oma kuulsaimale kellale pani.

Ankeruhr tellis kindlustusselts ja selle ehitas Franz von Matsch aastatel 1911–1914. Selle mehhanismis on kaksteist ajaloolist isikut – keisrid, keisrinnad, arhitektid, heliloojad – üks iga tunni kohta ja keskpäeval kõik kaksteist järjestikust paraadi.

Esimest korda jooksis see täismahus 1918: aastal, mil lõppes Habsburgide impeerium.

Järgmisel aastal võitis partei, kes järgmise sajandi ehitab 220 000 korterit.

Viin lõpetas keisrite paraadi just siis, kui keisrid peatusid, ja läks siis ja esitas selle eest midagi muud.

Viini vanimal väljakul Hoher Marktil ulatub juugendstiilis kell kümnemeetrisel sillal kindlustusseltsi maja kahe poole vahel. Selle projekteeris maalikunstnik Franz von Matsch, tellis Anker kindlustusselts ja see ehitati aastatel 1911–1914.

Mehhanism on paraad. Kaksteist ajaloolist isikut – Marcus Aurelius, Karl Suur, Maria Theresa, Haydn jt – ületavad neljameetrise kella sihverplaadi, üks tunnis, terve päeva. Keskpäeval käivad kõik kaksteist kordamööda läbi, igaüks oma ajastu muusika saatel. Etendus kestab umbes kümme minutit ja ikka tõmbab iga päev rahvast.

See ehitati Habsburgide sajandeid üle silla kõndimiseks, kord tunnis, igavesti.

Siis peatas esimene maailmasõda kõik.

Ajavahemikul selle valmimisest kuni 1918. aastani käis kell kaks korda. Kord keiser Franz Josephi sünnipäeval aastal 1915 ja kord tema sünnipäeval 1916. See oli kõik. Monument keiserlikule järjepidevusele, mis lülitati kaks korda sisse sünnipäeva žestina sõjas, mis lammutas selle mälestusväärse impeeriumi.

Ankeruhr asus täiskohaga tööle 1918 – aastal, mil Austria-Ungari impeerium lakkas olemast.

Oli üks korrigeerimine. Keskpäevane muusika oli olnud keiserlik hümn. Kuna impeeriumit ei jäänud hümniks, asendati see valikuga Haydni teosest The Creation. Helilooja jäi samaks – Haydn oli kirjutanud ka Keisrihümni ja Haydn on ise üks kaheteistkümnest tegelasest, kes üle silla kõnnib.

Kell: Viin on üks väheseid linnu, kus kohalik kell on pigem linnateater kui infrastruktuur. Ankeruhr ei ole sekundi täpsusega, ei sünkroniseeri millegagi ega püüa seda teha.

Sellel on üks ülesanne ja see on kummaline: kord tunnis ja korralikult keskpäeval meelde tuletada, et sajandeid kõnnib mööda, kas keegi vaatab või mitte. Impeerium, mille jaoks see ehitati, kestis neli aastat pärast kella valmimist. Kell on nüüdseks juba üle saja jooksnud.

Aastane päevavalgus