Caracas

Kas teadsite?

Venezuelal on olnud õige ajavöönd kaks korda ja ta on sellest kaks korda loobunud

Venezuela on võitnud rohkem rahvusvahelisi iludusvõistlusi kui ükski riik maailmas: 24 suure neliku tiitlit – seitse Miss Universe, kuus Miss World, üheksa Miss International ja kaks Miss Earth tiitlit. See on ainus riik, kes on kõik neli rohkem kui üks kord võitnud, ja kahel korral on ta ühe aasta jooksul võitnud kaks krooni neljast.

Aastatel 1983–2003 jõudis see Miss Universumi poolfinaali kakskümmend üks aastat järjest.

See pole õnn ja Venezuela pole kunagi teeselnud, et see oli. Selle ümber kasvas terve tööstusharu – koolitusakadeemiad, treenerid, kirurgid ja tuhanded kohalikud võistlused, mida peeti igal aastal koolides, armee kasarmutes ja selle perioodi aruannete kohaselt vanglates. Riiklik finaal on üks riigi vaadatumaid telesündmusi. Ajastu aruannetes kirjeldati regulaarselt iluduskuningannasid nafta- ja pesapallimängijate kõrval riigi ekspordiartiklite hulgas.

See võitis majanduse kokkuvarisemise kaudu. 2013. aasta Miss Universumi kroon saabus kakskümmend aastat kõrge inflatsiooni ja põhikaupade nappuse aastal.

Mida on kasulik teada enne, kui vaatate, mida riik oma kellaga tegi, sest seal ilmneb sama muster: otsus tehti üks kord, kaitsti kõvasti ja siis pöörati tagasi, kui elekter lõppes.

Venezuela istub kohmakalt kaardil. Riigi keskpunkt asub 67°30′ läänepikkuse lähedal – peaaegu täpselt poolel teel standardmeridiaanide vahel 60° läänepikkust (UTC−4) ja 75° läänepikkust (UTC−5). Kumbki terve tunni tsoon ei sobi.

Aastal 1912 lahendas riik selle õigesti, võttes kasutusele UTC−4:30, mille keskpunkt on 67°30′ läänepikkust. Caracas on umbes 66°58′ läänepikkust. Sobivus oli peaaegu täiuslik.

Aastal 1965** Venezuela loobus sellest ja kolis UTC−4-le, väidetavalt selleks, et järgida tekkivat rahvusvahelist eelistust terve tunni tsoonide osas sides ja lennunduses – leppida kehvema päikesepaigutusega vastutasuks ümarama arvu vastu.

Detsembris 2007 tuli see tagasi. President Hugo Chávez määras naasmise UTC-4:30-le, kellaajad keerasid 9. detsembril kell 3 öösel tagasi kolmkümmend minutit. Põhjuseks oli see, et lapsed ärkavad päevavalges kooli. Seda loeti laialdaselt ka iseseisvusavaldusena ning järgmise kaheksa ja poole aasta jooksul oli Venezuela ainuke riik maailmas.

Seejärel, 1. mail 2016, kadus see uuesti.

Seekord oli põhjuseks elekter. Tõsine põud oli vähendanud veetaset Guri tammis, mis varustab ligikaudu kahte kolmandikku riigi elektrienergiast, ja katkestused olid sagedased. Kella liigutamine kolmkümmend minutit edasi lükkaks päevavalgust rohkem õhtusse, kui inimesed tulevad koju ja lülitavad sisse tuled ja konditsioneeri. Kellad läksid 2:30-st öösel otse 3:00-ni.

Sama meede tuli ka kinode enneaegse sulgemisega, kaubanduskeskuste normeerimisega ja avaliku sektori töötajate tööpäevade kaotamisega.

Kõiki ei õnnestunud veenda. Üks Caracase raamatupidaja ütles ajakirjanikele, et ta ei ole sellega nõus – te kasutate sama palju võimsust olenemata sellest, mida kell näitab. Kohalik koomik viskas nalja riigi tegelike ajavööndite üle: tunnid ilma valguseta, tunnid ilma veeta, tunnid presidendisaateid, tundidepikkused järjekorrad.

Kell: siin on aritmeetika selle kõige all.

Kell UTC−4:30 istus Caracas oma päikesekeskpäevast umbes kaks minutit. UTC−4, kus see praegu on, jookseb see päikesest umbes kakskümmend kaheksa minutit ees.

Nii et sedasama pool tundi on nüüd sajandi jooksul neli korda nihutatud – 1912, 1965, 2007, 2016 – ja kaks korda on riik hoidnud nihke, mis tegelikult vastab tema taevale, ja kaks korda lasknud sellel minna.

Mõlemad kaasaegsed muutused olid seletatavad päevavalguse ja lastega. Nad liigutasid kella vastupidises suunas.

Aastane päevavalgus