Yangon

Kas teadsite?

Yangonis oli ajaball, enne kui tal oli ajavöönd

Shwedagoni pagood loeb kõike.

Stuupa ülaosas oleval kroonil on tavapärase arvestuse kohaselt 5448 teemanti, 2317 rubiini, safiire ja muid kivisid ning umbes 1065 kuldset kellu, mille otsas on üks 72- või 76-karaadine teemant. Väidetavalt on alumine stuupa kaetud 8688 täiskullakangiga ja ülemine veel 13153. Üle kahekümne tuhande baari, individuaalselt loendatud.

Kellelgi pole täpselt ühte numbrit.

Keegi ei tea, kui palju kulda Shwedagonil on. Avaldatud hinnangud ulatuvad kuuest tonnist kuuekümneni. Lonely Planet ütleb kakskümmend seitse. Leviku põhjuseks on see, et kuld ei ole üks kord peale kantud ja mõõdetud viimistlus. See on annetatud — saabub pidevalt, lehtedena, üksikisikutelt, ja see on teinud seda alates 15. sajandist, kui kuninganna Shinsawbu andis oma keharaskuse kullas, et see linadeks peksta. Tema väimees pakkus siis neli korda tema enda ja naise kaalu.

Inimesed ikka annetavad. Pagoodsegu sees on praegu selle töötlemiseks väike kullaveski, sest lehed ilmastikunähtavad ja pind vajab iga nelja-viie aasta tagant ümbertööd.

Monument, kus iga teemant on loetud ja kulda ei saa olla, linnas, mis kunagi keskpäeval palli maha kukkus, et laevad saaksid kellad teiseks keerata.

Enne Myanmari standardaja olemasolu oli Rangooni keskmine aeg — GMT+6:24:40, keskmine päikeseaeg Rangooni enda meridiaanil. Esimene kinnitatud kirje selle kasutamise kohta pärineb aastast 1892.

Aasta hiljem, 1. oktoobril 1893, avas linn ajaballi observatooriumi.

Kui see kõlab tuttavalt, peaks see olema. See on sama seade, mida iga päev Greenwichis alla kukub, sama seade, mis Western Union paigaldati Manhattanile 1877. aastal, ja sama tehnoloogia, mis Hongkongis asendati kahuriga. Keskpäeval tõsteti ja langetati pall, et sadamas olevad laevad saaksid seada oma kronomeetreid ja arvutada merel pikkuskraadi.

Rangoon oli sadam. Sadamad vajasid avalikku aega. Lahendus oli kõikjal sama, Londonist Manhattanini ja Irrawaddyni.

1. juuli 1905: Birma läks üle Birma standardajale kell UTC+6:30, arvutatuna idameridiaanil 97°30′ — umbes viis minutit ja kakskümmend sekundit vanast Rangooni ajast ees. Põhjus oli sama, mis igal pool mujal tootis standardaega: raudteed ja telegraafid vajasid ühtset kella.

Seejärel, 1. maist 1942 kuni 2. maini 1945, okupeeriti riik Jaapani standardaja järgi – sama, mis juhtus samadel aastatel Singapuriga.

Pärast iseseisvumist 1948. aastal nihe jäi alles. Myanmar ei ole ei ole kunagi täheldanud suveaega, mitte mingil kujul.

Kell: ja selgub, et 1905. aasta otsus tehti väga hästi.

UTC+6:30 on ehitatud 97°30′ idapikkusele. Yangon asub umbes 96°10′ idapikkusel. Linna kell jookseb ligikaudu viis minutit oma päikesest ees – üks rangemaid joondusi selles seerias.

Myanmar ulatub märkimisväärselt ida-lääne suunas ja oleks võinud ümardada UTC+6 või UTC+7 peale. Kumbki oleks jätnud Yangoni rohkem kui pooleks tunniks välja. Koloniaaladministratsioon valis vahepealse poole tunni ja riik on seda okupatsiooni, iseseisvuse ja kõigega sellest ajast alates hoidnud.

Pall lakkas juba ammu langemast. Number, mida see kalibreeris, on endiselt alles.

Aastane päevavalgus