Kas teadsite?
Yangonis oli ajaball, enne kui tal oli ajavöönd
Shwedagoni pagood loeb kõike.
Stuupa ülaosas oleval kroonil on tavapärase arvestuse kohaselt 5448 teemanti, 2317 rubiini, safiire ja muid kivisid ning umbes 1065 kuldset kellu, mille otsas on üks 72- või 76-karaadine teemant. Väidetavalt on alumine stuupa kaetud 8688 täiskullakangiga ja ülemine veel 13153. Üle kahekümne tuhande baari, individuaalselt loendatud.
Kellelgi pole täpselt ühte numbrit.
Keegi ei tea, kui palju kulda Shwedagonil on. Avaldatud hinnangud ulatuvad kuuest tonnist kuuekümneni. Lonely Planet ütleb kakskümmend seitse. Leviku põhjuseks on see, et kuld ei ole üks kord peale kantud ja mõõdetud viimistlus. See on annetatud — saabub pidevalt, lehtedena, üksikisikutelt, ja see on teinud seda alates 15. sajandist, kui kuninganna Shinsawbu andis oma keharaskuse kullas, et see linadeks peksta. Tema väimees pakkus siis neli korda tema enda ja naise kaalu.
Inimesed ikka annetavad. Pagoodsegu sees on praegu selle töötlemiseks väike kullaveski, sest lehed ilmastikunähtavad ja pind vajab iga nelja-viie aasta tagant ümbertööd.
Monument, kus iga teemant on loetud ja kulda ei saa olla, linnas, mis kunagi keskpäeval palli maha kukkus, et laevad saaksid kellad teiseks keerata.
Enne Myanmari standardaja olemasolu oli Rangooni keskmine aeg — GMT+6:24:40, keskmine päikeseaeg Rangooni enda meridiaanil. Esimene kinnitatud kirje selle kasutamise kohta pärineb aastast 1892.
Aasta hiljem, 1. oktoobril 1893, avas linn ajaballi observatooriumi.
Kui see kõlab tuttavalt, peaks see olema. See on sama seade, mis langeb iga päev Greenwichis (kell 13) ja mille Western Union paigaldas 1877. aastal Manhattanile. Keskpäeval tõsteti ja langetati pall, et sadamas olevad laevad saaksid seada oma kronomeetreid ja arvutada merel pikkuskraadi.
Rangoon oli sadam. Sadamad vajasid avalikku aega. Lahendus oli kõikjal sama, Londonist Manhattanini ja Irrawaddyni.
1. juuli 1905: Birma läks üle Birma standardajale kell UTC+6:30, arvutatuna idameridiaanil 97°30′ — umbes viis minutit ja kakskümmend sekundit vanast Rangooni ajast ees. Põhjus oli sama, mis igal pool mujal tootis standardaega: raudteed ja telegraafid vajasid ühtset kella.
Seejärel, 1. maist 1942 kuni 2. maini 1945, okupeeriti riik Jaapani standardaja järgi – sama, mis juhtus samadel aastatel Singapuriga.
Pärast iseseisvumist 1948. aastal nihe jäi alles. Myanmar ei ole ei ole kunagi täheldanud suveaega, mitte mingil kujul.
Kell: ja selgub, et 1905. aasta otsus tehti väga hästi.
UTC+6:30 on ehitatud 97°30′ idapikkusele. Yangon asub umbes 96°10′ idapikkusel. Linna kell jookseb ligikaudu viis minutit oma päikesest ees – üks rangemaid joondusi selles seerias.
Myanmar ulatub märkimisväärselt ida-lääne suunas ja oleks võinud ümardada UTC+6 või UTC+7 peale. UTC+6 korral oleks Yangoni kell jäänud päikesest umbes 25 minutit maha, UTC+7 korral olnud umbes 35 minutit ees. Koloniaaladministratsioon valis vahepealse poole tunni ja riik on seda okupatsiooni, iseseisvuse ja kõigega sellest ajast alates hoidnud.
Pall lakkas juba ammu langemast. Number, mida see kalibreeris, on endiselt alles.
Allikad ja viited
- Tulsa World (vahemik 6-60 tonni; 8688 ja 13153 valuplokki; 5448 teemanti, 2317 kivi, 1065 kella)
- Lonely Planet (27 tonni lehtkulda; kuninganna Shinsawbu annetus kullas, kaaludes 88 naela; tema väimees Dhammazedi pakub neli korda rohkem)
- Eos (leht kukub maha ja vajab uuendamist iga 4-5 aasta tagant; kullaveski sisehoovis)
- Heritage Line (rohkem kui 20 000 valuplokki; krooni sisu)
- Backpackers Wanderlust (annetamise traditsioon algab 15. sajandil)
- Wikipedia, *Myanmari standardaeg* (Rangooni keskmine aeg GMT+6:24:40; esimene registreerimine 1892; 1. oktoober 1893 palliobservatoorium; meridiaan 97°30'E; suveaeg puudub)
- Wikipedia, *Myanmari standardaeg* (1. juuli 1905 üleminek ja 5 min 20 sek erinevus; ajapall langes kohalikul keskmisel keskpäeval; 1. mai 1942 – 2. mai 1945 Jaapani okupatsiooniaeg)
- Pikkuskraad: Yangon 96,2°E, ajavööndi meridiaan 97,5°E → ~5 minutit